08/04/2025
VAIKUSE LEIL
Täna istudes hommikul terrassil, kohvitass käes, nägu vastu võtmas päikese pehmet silitust, sündis lugu saunast. Ja aeglustumisest. Sõnadesse on aga pea võimatu panna sauna ja vaikuse sügavat tervendavat mõju...
Aga ma proovin.
Õhtu oli langenud tasa, akna taga hämarus vajus aeglaselt üle vaikse hoovi. Tema kallis vana saunake naksus ja praksus oma rütmis, nagu oleks tal endal süda, mis tuksub aeglaselt ja rahulikult.
Sees oli poolhämar – vaid kerise punakas kuma valgustas puitseinu ja leiliruumi sooja vaikust. Õhk oli tihe ja elus, värske kaseviha lõhnaga – pehme, veidi magus ja meeli paitav, justkui suvised rohelised päevad oleksid sinna sisse pressitud.
Ta istus ülemisel laval, keha aeglaselt kuumuse omaks võtmas. Käes oli äsja tehtud viht – lehed veel erkrohelised, painduvad ja mahlased. Ta tõstis selle aeglaselt ja lasi sellel langeda üle õlgade, alguses õrnalt, peaaegu hellitades.
Vihtlemine oli rütmiline, rahulik, peaaegu meditatsioon. Lehtede puudutus kandis endas midagi muistset ja ürgset, nagu igal liigutusel oleks tähendus, mida sõnadega ei saagi väljendada. Keha lõdvestus, meel vaigistus. Kõik muu jäi ukse taha.
Ta viskas leili. Vesi susises vastu tuliseid kive ja leiliruum täitus hetkega pehme, kuuma sumina ja auruvooga. See leili heli oli nagu vaikne sosin, mis rääkis rahust ja rahunemisest. Kuumus kerkis nagu laine, mähkides ta endasse, tungides naha alla.
Seal, selles auru ja kaseviha lõhnadega täidetud vaikuses, oli kõik lihtne. Ei olnud kiirust, ei olnud sõnu – vaid olemine. Tuhanded pisikesed higipiisad joonistasid mustreid nahale, ja iga sügav sissehingamine oli nagu uus algus.
Pärast, kui kuumus oli end täielikult andnud ja nahk õhetas, istus ta laval vaikides, pilk suunatud kuskile, kuhu polnud vaja jõuda. Vaikus ei olnud tühi. See oli täidetud soojusega, rahuga, millega ei saa kiirustada – see lihtsalt tuleb.
Foto: Mauri Ratilainen
