23/09/2026
Mis siis, kui ülekaalul on põhjus, mida sa ei ole valmis nägema?
Aastakümneid olin võidelnud oma ülekaaluga, pidades teda vaenlaseks. Hiljuti nägin ja mõistsin, et tegelikult on ta kogu selle aja hoopis mu sõber olnud ja andnud endast parima, et mind kaitsta.
Kõige paradoksaalsem oligi see mõistmine – et ma ise tahangi paks olla, sest see on mulle kasulik. Ma olingi ise kõik selle loonud, millest olin aastakümneid üritanud vabaneda erinevate dieetide ja trennidega, aga tulutult.
Kuni ma lõpuks hakkasin nägema seda osa, mida ma näha ei tahtnud – et ma ise lõin selle, uskudes, et nii on turvalisem ja olen rohkem kaitstud.
Vanuses 11–15 eluaastat toimusid minu elus seksuaalsed väärkohtlemised erinevate täisealiste meeste poolt. Sel hetkel arvasin, et selles on süüdi minu keha, et minuga nii tehakse. Kusagil sisimas soovisin, et oleksin paks ja kole, sest lootsin, et siis ei märka mind ükski mees.
Läbi selle lootsin, et mul oleks turvaline.
Mida ma aga ei teadnud, oli see, et programm, mille olin loonud, töötas tänaseni üliintensiivselt minu alateadvuses. See ei lasknud mul kunagi jõuda normaalkaaluni. Minu jaoks oleks see kohe võrdunud ohus olemisega meeste poolt ja seda ma kartsin nagu tuld.
Samas olin täisealisena igatsenud meeste tähelepanu ja lähedust. Mõistmata, et ma ise tegelikult ei lasegi ühtegi meest endale päriselt lähedale, sest ma ei usalda neid.
Tundsin, et mul ei ole lähedust ega ühendust. Mõistmata, et ka selle olin ma ise loonud, sest ei julgenud oma südant avada, kartes jälle haiget saada.
Elasingi selliselt – jalg korraga piduril ja gaasipedaalil. Tundsin rahulolematust, igatsesin lähedust ja süüdistasin selles teisi.
Olin mitmeid kordi elu jooksul kaalu langetanud ja jõudnud 75 kiloni, kuid sellest madalamale kaal enam ei langenud.
Hakkasin mõtisklema selle üle, et mulle peab ilmselt kasulik olema paks olemine – sest ükskõik, mida ma ka ei proovinud, normaalkaaluni ma kunagi ei küündinud.
Kui olin selle lõpuks läbi näinud ja ära teadvustanud, kuidas ta mind tegelikult kogu aeg oli hoidnud ja püüdnud valu eest kaitsta, tekkis siiras tänulikkus. Ta ei olnud enam mu vaenlane.
Ma ei teinud rohkem mitte midagi – lihtsalt tänasin kogu südamest oma keha, et ta mind nii innukalt oli kaitsnud. Sellest hetkest alates hakkas kaal langema.
Asi ei olnud mitte kunagi toidus. Toit oli tagajärg, mida kasutasin enda tuimestamiseks, et mitte selle valuga kohtuda.
Kui ka Sina oled oma ülekaalu teemaga kuskil surnud ringis ja väljapääsu justkui ei paista, siis võta julgelt ühendust ja vaatame koos, millise kivi all Sinu algpõhjus peidus on.
Kõike paremat soovides
Kadi
