24/09/2026
1854. aastal 16.oktoobril sündis Dublinis kirjanik, kellest sai üks Briti estetismi säravamaid kujusid, kelle jaoks kunst ei pidanud alluma moraalile ega praktilisele kasule. Ta kirjutas romaani “Dorian Gray portree“, säravaid komöödiaid ja aforisme, mille vaimukus toimis sageli ühiskondliku silmakirjalikkuse paljastamise vahendina. Kuid viktoriaanlik ühiskond, mis nautis tema sära, pöördus lõpuks tema vastu - 1895. aastal mõisteti Oscar Wilde homoseksuaalsete suhete tõttu vangi. Ta suri 1900. aastal Pariisis kõigest 46-aastasena.
Wilde tundis lõhnade jõudu hästi. Tema looming on täis roose, sireleid, viirukit ja raskelt lõhnavaid õisi. Ka ajalooallikate järgi kasutas ta regulaarselt odekolonni, eelistas jõulisemaid lillelõhnu ning nimetas nooruses oma lemmiklõhnaks mandliõisi.
Parfüüm “Wilde” pole magus puuviljaparfüüm ega ka tavapärane värske roheline lõhn. See on aromaatne, mahlane ja samblane kompositsioon, milles nooruslik kergus kohtub vana maailma väärikusega. Viinamari ja viigimari annavad sellele sensuaalsuse, tee ja vetiveeria sügavuse, nelk teatraalsuse ning tammesammal melanhoolse varjulisuse.
“Wilde’i” viinamarjaakord mõjub lõhnas läbipaistva, värske, roheliselt hapuka ja mahlase, mitte tumeda, moosise või veinise nüansina. Sellel valikul on ka sümboolne mõju - hele viinamari annab kompositsioonile näilise süütuse ja elegantsi, mille alla peituvad nelgiõie peen vürtsisus ning tammesambla tumedam pool – üsna sarnaselt Wilde’i vaimukusele, mille särava pinna taga oli terav ühiskonnakriitika ja viimaks ka sügav traagika.
Selle parfüümi ilu seisneb tema vastuoludes. See on ühtaegu helge ja melanhoolne, mahlane ja kuiv, nooruslik ning vanamoeline. “Wilde“ ei jutusta üksnes ilust, vaid ka ilu haprusest – sellest, kui kiiresti võib sära muutuda varjuks ja nauding mälestuseks. Võib-olla muutubki ilu tähenduslikuks just seetõttu, et seda pole võimalik igaveseks enda käes hoida. Parfüüm kaob ühel hetkel nahalt, kuid tunne, mille see meis äratas, kestab meie mälestustes.
