21/06/2026
Hiljuti pidin jätma hüvasti oma kalli vanaemaga. 🕊️
Ta oli erakordne inimene ning meie suhe oli alati kahe isiksuse suhe, mitte tüüpiline lapselapse ja vanaema oma. Tunnen tänulikkust, et sain tema kõrval nii palju vajalikke õppetunde. 🙏🏼
Ta õpetas mulle, et naiselikkus on elegantne, mitte karjuv. Et enda eest hoolitsemine on sinu baasvajadus.
Ta õpetas mulle, et eneseväärikus on sinu enda otsus. Sügaval nõukogude ajal, keset seda tagasihoidlikku elu, mis neil oli (vanaisa oli kirurg), joodi sünnipäevadel lahjat vahuveini kristallpokaalidest ja mängiti klaverit. See oli nagu vaikne protest – äärelinna hruštšovkas käitusid inimesed nii, nagu see keskkond ei saaks mitte kuidagi määratleda seda, kes nad on.
Ta õpetas mulle, et ainus inimene, kes vastutab sinu õnnelikuks tegemise eest, oled sina ise. Et selle nimel tuleb pingutada ja ebamugavad otsused tuleb ära teha.
Ta õpetas mulle, et meestega saab konkureerida ilma, et sa muutuksid mehelikuks. Mul on meeles üks foto Narva haigla osakonnajuhatajatest, kus ta oli ainus naine. Kaunis naine.
Tema oli minu jaoks eeskuju, kui “mum guilt” tahtis röövida minu eneseteostamise unistuse – tuli meelde, et mu vanaema, olles noor ema, jättis oma eelkooliealised kaks last isaga, et käia mitmeks nädalaks helikopteriga koos kirurgiga mööda Siberi taigat, kohtades, kuhu muidu ei pääse. Ja seda kõike 70ndatel. Uskumatu! 🤍
Ta oli ka nahaarst. Käisin lapsena vanaema juures haiglas ja mäletan meie rituaali: kreemitasime käsi, sõime komme ja rääkisime elust.
Olen õnnistatud, et ta oli minu elus. Puhka rahus, kallis vanaema. Ma tean, et ühel päeval kohtume taas – kõik see, kes sa olid, elab igavesti.
